Kuna enamikus riikides turvast enam pole või on selle kaevandamine keelatud, suureneb nõudlussurve Eestile, mis on kaevanduslube andes „paindlik“ ega nõua tööstuselt ka mingit kulude hüvitamist ja maavara ennast jagatakse aga poolmuidu. Arve tuleb aga meile kõigile: CO₂ heide on tohutu, tootmisega kaasnevad veeprobleemid ja elurikkuse kadu.
Viljandimaa Parika looduskaitsealal asub rabajärvest otse looduskaitsealast üle maantee turbamaardla.
FOTO: NATHALIE BERTRAMS | ERAKOGUKuula artiklit
Tume paljas maapind, üksikud tillukesed puud, juured väljas, otsivad lootusetult vett. Aastakümneid hiljem, kui turbatootjad on siit, Tartu külje alt Tähtvere rabast ammu lahkunud, ei kasva siin endiselt mitte midagi. Siin omal ajal siin kuivendatud pinnases on allesjäänud turvas hakanud lagunema, paisates õhku süsihappegaasi.
Esimese kümne aasta jooksul pärast kuivendamist laguneb iga hektari kohta 15–20 tonni turvast. Kõigil kuivendatud sooaladel haihtub Eestis aastas eri andmetel kokku 2,5–6 miljonit tonni turvast, samal ajal suureneb proportsionaalselt atmosfääris CO₂ hulk.
„Näete, mis juhtub nende väljadega, kui mitte midagi teha: turvas lihtsalt kaob. Ja enamik endisi turbatootmisalasid on tegelikult umbes samas seisus,“ ütles Tartu ülikooli rakendusgeoloogia teadur Marko Kohv.
Kui kütteks ja elektri tootmiseks saab kasutada raba alumistes kihtides olevat hästilagunenud turvast, siis tegelikult on enamiku tänapäevase turbatööstuse huvi koondunud just raba pealmistes kihtides olevale vähelagunenud turbale, mida kasutatakse aianduses ja mis läheb seetõttu hästi kaubaks. Eksporditava aiandusturba hulgalt on Eesti maailmas neljandal kohal Läti, Kanada ja Saksamaa järel.
https://infogram.com/cae97f55-2c5b-4186-90fc-c2b53cf595a9?parent_url=https%3A%2F%2Fepl.delfi.ee%2Fartikkel%2F120240125%2Fturba-all-laane-euroopa-aiandustoostuse-turbanoudlus-koorib-paljaks-eesti-sood-tohutud-heitekahjud-jaavad-eesti-kanda&src=embed#async_embed
Nii kui see esimene ihaldusväärne turbasamblakiht eemaldada, algavad kõiksugused ümberpööramatud protsessid. Avatud väljadelt hakkab atmosfääri lenduma süsihappegaasi, samamoodi väljavõetud turbast endast. Turba kaevandamiseks on vaja ka kogu ala kuivendada – see mõjutab kõiki looduslikke veesüsteeme konkreetsel kaevandataval alal, aga ka selle ümbruses.
Selleks et just see esimene kiht turvast kätte saada, on ettevõtetel huvi üha uusi soid kuivendada. Just Euroopa aiandustööstuse aina suurenev turbanõudlus on see, mis survestab avama üha uusi rabasid ja turvast sealt välja viima.
Turba taastekkimine aga võtab kaua aega: asjatundjate hinnangul kasvab turbakiht ainult millimeetri aastas.
Süsinikuheide jääb Eesti arvele
Eesti oli juba 2019. aastal oma turba väljaveolt maailmas esirinnas, eksportides Maailmapanga andmetel 1,04 miljonit tonni turvast. 2022. aastaks oli see hulk suurenenud juba 1,4 miljoni tonnini.
Kalkulatsioonidega on tehtud kindlaks tohutu CO₂-emissioon, mis turba kaevandamisega kaasneb. Turbasektor toodab umbes 10% Eesti CO₂-heitest. Osa hinnangute järgi eraldavad Eesti ammendatud turbaalad aastas kaheksa miljonit tonni CO₂, mis moodustab meie 1,3 miljoni elanikuga riigis kolmandiku kogu süsinikdioksiidi emissioonist, rohkem kui autod ja veokid kokku eraldavad.
Eesti riigi ametlik hinnang on, et märgalade kategooria heide oli 2021. aastal 1446,24 kilotonni (kt) CO₂ ekvivalenti, mis on valdavalt seotud turba kaevandamise ja aiandusturba kasutamisega.
On üksainus atmosfäär, pole olemas eraldi Eesti ega Saksa atmosfääri.
Marko Kohv
„Minu arvates on süsinikuheite mõttes turbatööstus koos põlevkivitööstusega üks mustemaid tööstusharusid Eestis. Põlevkivi kogumaht on muidugi suurem, aga kui võrrelda seda Eestisse toodava tööhõive, tuluga ja sõltumatusega, siis paistab turbatööstus mulle kehvemgi,“ märkis Kohv.
Kogu turbatootmisest ja turbast endast tekkiv süsinikuheide jääb praegu Eesti eelarvesse. Eesti tööstus ütleb selle kohta, et see pole aus. „Turvas ja sellega seotud süsinik säilivad soodes tuhandeid aastaid. Kui see soo kuivendada ja turvas välja võtta, läheb see süsinik igal juhul palju kiiremini atmosfääri. On üksainus atmosfäär, pole olemas eraldi Eesti ega Saksa atmosfääri. See arvestus on raamatupidamisprobleem, mis arve väljakirjutamise mõttes on tähtis ja praegu Eestile kahjulik, aga süsinikuheitest tingitud kliimamuutuse suures pildis pole see tegelikult oluline,“ rääkis Kohv.
Peaaegu kogu turvas viiakse välismaale
2021. aastal kaevandati turvast 25 510 hektaril ja hinnanguline kaevandatud aiandusturba hulk oli 871 kt, mis oli 35,2% suurem kui aasta varem. Mullused andmed pole veel laekunud, kuid esialgsete andmete põhjal on juba teada, et 2022. aastal oli kaevandamismaht veelgi suurem.
Eesti soodest kaevandatud turbast läheb 95–97% ekspordiks, enamik sellest kaubalaevadega Lääne-Euroopasse kasvuhooneaianduse jaoks.
Holland, Saksamaa, Hispaania, Itaalia ja väljastpoolt Euroopat üha jõudsamalt ka Hiina on peamised turbaostjad.
Holland, Saksamaa, Hispaania, Itaalia ja väljastpoolt Euroopat üha jõudsamalt ka Hiina on peamised turbaostjad. Turvas on oluline potimulla koostisosa ja köögiviljade, näiteks tomatite ja seente kasvusubstraadi tooraine.
Kogu sektori kese asub Hollandi suures kasvuhooneaianduse keskuses Westlandis. Hollandi substraadisektor koosneb ligikaudu 20 suurest ettevõttest, mis kokku toodavad ligikaudu kaheksa miljonit m³ istutusmulda ja substraati aastas. Nende toodete peamine tooraine on praegu turvas. Substraaditooteid kasutatakse 80% ulatuses professionaalsel turul, nagu lillekasvatuses ja toidutootmises, ja 20% müüakse tarbijaturul, näiteks poodides potimullakottides. Peamised riigid, kust Holland turvast saab, on Saksamaa, Eesti ja Läti.
Hollandil endal ei ole enam turvast, mida kaevandada, kuigi 2500 aastat tagasi kattis turvas suurema osa sellest maast. Kogu valdkond lähtub nüüd suuresti Eesti ja Läti rabades kaevandamisest, kus on selleks veel võrdlemisi vaba voli. Lätis on enamik turbakaevandamisettevõtteid endiselt sakslaste või hollandlaste käes.
Odav toota, odav osta
Hollandi ettevõtted, mille peakontor on sageli Westlandis, on asutanud Baltimaades oma sõsarettevõtteid. Eestis toodavad enim just need turbatootjad, mida juhitakse välismaalt: Soomest, Hollandist ja Saksamaalt. Lätis kuulub välisomanikele 65% turbatootmisettevõtteid. Näiteks Eesti turbaliidu tiiva all on enamik ehk 29 Eestis tegutsevat turbatootmisfirmat, neist 17 ehk umbes 59% on välisomanike käes.
Ühe tonni eksporditud turba eest maksavad kokkuostjad praegu Eesti riigile 1,91 eurot. Näiteks Hollandis, mis on ühtlasi üks suurimaid turbatoodete väljavedajaid, oli turba keskmine ekspordihind tänavu mais 236 dollarit tonni kohta.
„Turvas on odav materjal, sest väliskulud, nagu CO₂, veeprobleemide, kaotatud bioloogilise mitmekesisuse kulud, ei sisaldu hinnas. Samuti on tootmisprotsess olemuselt üsna lihtne ja seda on kerge mehhaniseerida. Praegune turbafreesimine aga kasutab aastas vaid ülemist 5–15 cm ja seega tuleb mahu täis saamiseks hoida kuivendatuna väga suuri alasid väga pikka aega,“ selgitas Marko Kohv.
Eestis jagatakse turbatootmislube 25–30 aastaks. Ja alati on võimalus juba olemasolevale loale lisada uus ala ning pikendada luba seeläbi veel 30 aastaks, hoides juba ammendatud alasid ka lubadel edasi. Enamik märgalasid, kus turvast toodetakse, kuulub riigile. Firmad maksavad selle eest siiani väga tagasihoidlikku renti – keskmiselt ligi 12 eurot ühe hektari kohta.
„Kuna loa all olev hektar on „odav“, siis on vähemalt siiani lubade uuendamisel jäetud tegelikult ammendatud alad korrastamata ning riigile tagastamata. Need on arvatud lihtsalt uue loa sisse koos tegelikult kaevandatavate aladega,“ ütles Kohv.
Hollandi suurfirma tuli Eestisse
Westlandi üks tähtsamaid kontserne Van der Knaap hakkas turbaplokke valmistama juba 1980. aastal. Nüüdseks on see mastaapne perefirma oma äri laiendanud ka Eestisse. Samuti on kontsern loonud sõsarettevõtteid Hiinas, Sri Lankal, Indias, Dominikaani vabariigis, Tais, Türgis ja Hispaanias, et toota muu hulgas näiteks kookosturvast.
Van der Knaap sisenes Eesti turule, kui ostis ära pankrotistunud Eesti turbatootja AS Põlva Maaparanduse koos nende kaevandamisõigusega neljas Räpina ümbruse turbamaardlas.
Kohalikele ei meeldinud, et Eesti loodusvaradele ajab küüned taha väliskapital.
Mõni aasta tagasi, kui nad soovisid Põlvamaal Tuurapera rabas oma tootmisalasid laiendada ja Kirmsi looduskaitseala külje alla turba pakendamise tehast rajada, protestisid kohalikud selle plaani vastu. Küll tulutult. Kätte saadi ka kohaliku omavalitsuse luba oma tegevust veel laiendada. Kohalikele ei meeldinud, et Eesti loodusvaradele ajab küüned taha väliskapital ja riik ei võtnud neid varasid kaitsta.
Hoolimata mitmest palvest ei soovinud Van der Knaap ega nende Eesti esindus meiega rääkida. Samuti ei lubatud meil külastada nende siinseid turbatootmisalasid. Ettevõte nimetas oma esindajaks Eesti turbaliidu.
Peale hollandlaste ütlesid intervjuudest ära ka teised turbatootjad. Kõik Eestis tegutsevad tootjad suunasid, et nende kõigi eest räägib Eesti turbaliit.
Taastamist saab aina edasi lükata
Riik kaardistas oma turbaalad 2016. aastal, andes potentsiaalseks turbatootmiseks kasutusse 145 000 hektarit, mis on 14% kogu Eesti turbaalade koguvarust. Võrreldes töötavate kaevandustega, mida on u 25 000 hektarit, on see ligikaudu kuus korda suurem ala. Ettevõte peab tegevusluba taotlema ja keskkonnamõju-uuringu abil näitama, et see tekitab loodusele võimalikult vähe kahju. Luba saades peab dokumentides olema ka kirjas, kuidas ettevõte kaevandusala enne riigile tagasi andmist korrastab.
Kuigi turbakaevanduse ala korrastamine pärast ammendumist on justkui nõutud, pole seda Kohvi sõnul siiani peaaegu üldse tehtud ja edukaid näiteid Eestis pole. „Peljatakse taastamise kõrget hinda ning kogemusi pole,“ ütles geoloog Kohv.
Tema sõnul mängivad paljud firmad juriidiliselt korrektset mängu, jättes tegelikult ammendatud alad dokumentides aktiivselt kaevandatavaks. See on lubatud keskkonnaameti loa järgi, mis kehtib kõige rohkem 30 aastat.
Meil jäi näiteks pärast Nõukogude Liidu kokkukukkumist peremeheta ligi 10 000 hektarit turbaväljasid.
Marko Kohv
Maa on seega veel „kasutuses“ ja see tuleb alles loa lõppedes korrastada. Kuid kuna maarent on odav, siis on majanduslikult täiesti mõttekas seda maksu maksta ja lükata kallimat korrastamist kaugele tulevikku.
Maaomanik on siiski riik, mis tähendab, et lõppkokkuvõttes vastutavad kahjude eest just riik ja maksumaksjad. Näiteks siis, kui firmad pankrotti lähevad, mida on ka juba juhtunud. „Meil jäi näiteks pärast Nõukogude Liidu kokkukukkumist peremeheta ligi 10 000 hektarit turbaväljasid, mida praegu Euroopa Liidu raha eest korrastatakse,“ lausus Kohv.
Praeguse seisuga on kliimaministeeriumi andmetel sookoosluste taastamisse ja jääksoode korrastamisse Eestis pandud rohkem kui 13,35 miljonit eurot. Sellest u 11,66 miljonit on saadud Euroopa Liidust: tõukefondidest ja LIFE projektidest.
Tegelik taastamine nõuab aega. „Elurikkuse taastamine algab põhimõtteliselt nullist, sest kaevandamiskohas pole enam midagi alles,“ ütles Kohv. „Turvas on kasvuhoonete jaoks nõnda väärtuslik, sest seal sees pole seemneid, seeni, midagi, see on puhas substraat. Aga teiselt poolt viib see selleni, et [näiteks] Tähtvere rabas on kaevandamisest möödas üle 40 aasta, aga taimestik pole siiani taastunud,“ tõdes ta.
Lillelõhnaline toiduturvalisus
Nagu kogu Euroopa turbatööstus nii räägib ka Eesti turbaliidu esindaja Erki Niitlaan turba kaudu pakutavast hüvest, mis on Euroopale tervisliku toidu tagamine, kasutades ka terminit toiduturvalisus. Niitlaane sõnul on turvas meie ühiskonnas asendamatu. Sellest ei tehta ainult potimulda – selles kasvatatakse toitu ja ka kanu peetakse nüüd turbamullal, sest see garanteerib, et nad ei haigestu.
Ka meie „rohelised linnad“, mis peavad vähendama teiste tööstusharude CO₂ heidet, vajavad Niitlaane sõnul turvast. „Kokkuvõttes hoiab turbakasutus oluliselt kokku maad, vett, väetisi, kütust ja teisi ressursse,“ selgitas Niitlaan. „Turvas pole probleem, vaid osa lahendusest,“ ütles ta.
Turvas on kriitilise tähtsusega näiteks metsauuenduse jaoks, väidavad ka teised tööstuse esindajad. Näiteks võivad väikesed puuseemned turbas palju paremini kasvada kui muud tüüpi tooraines. Muud variandid, nagu kookospähklikoor, puittooted, kompost ja kivivill on saadaval, kuid need pole veel nii tõhusad kui turvas.
Turbast muule kasvusubstraadile üleminek nõuab aednikelt suurt investeeringut ja võib olla ka äririsk. „Ilma substraatideta poleks toitu ega elamiskõlblikke rohelisi linnu,“ ütles Hollandi potimulla ja substraadi tootjate assotsiatsiooni ühendus.
Tõsi, Hollandi kasvuhoonetel on Euroopa toidutootmises oluline roll, ütles teadlane Chris Blok Hollandi Wageningeni ülikoolist, kuid suurem osa turvast läheb siiski ilutaimetööstusele.
Osa riike on hakanud piirama
Viimase 150 aasta jooksul on Maailmapanga andmetel peaaegu pool planeedi viljakast maast degradeerunud. Näib, et see protsess ei lõpe niipea. Hollandi Wageningeni ülikooli uuringud näitasid, et nõudlus turba järele suureneb 2050. aastani 200%.
Turba- ja kasvusubstraaditootmise sektori käive on 1,3 miljardit eurot.
Turba- ja kasvusubstraaditootmise sektori käive on 1,3 miljardit eurot ja selles tööstusharus on kogu Euroopa peale 11 000 töökohta. Nagu öeldud, on see oluline aiandustööstusele, mille käive on umbes 60 miljardit eurot ja kus on üle 750 000 töökoha.
Turvas ongi aiandusäris ideaalne: see on kerge, mis tähendab väiksemaid transpordikulusid, ning turbapottidesse pandud lilli ja muid taimi ei pea poodides kastma, sest turvas hoiab hästi niiskust.
Siiski on mitu Euroopa riiki, kus turvast veel on, kõiki keskkonnamõjusid ja nende tekitatud kulusid arvestades hakanud kavandama turbatootmisest loobumist. Näiteks on otsustavaid samme astunud UK, Iirimaa ja Šveits. Plaane peavad ka Saksamaa ja Norra.
Hollandis on turbatööstus ja looduskaitseorganisatsioonid sõlminud valitsusega lepingu, mille järgi on plaanis piirata tavatarbijate turbamulla ostmist ja uurida, kuidas saaks aiandussektoris turbakasutust vähendada. Tegelikult ei ole sellega edasi liigutud, väidavad kohalikud looduskaitsjad.
Turbaalad seovad süsinikku
Euroopa turbaalad tekkisid pärast liustike taandumist viimase jääaja lõpus, umbes 12 000 aastat tagasi. Euroopa mandril leidub märgalasid peamiselt Venemaal, Balti riikides, Ühendkuningriigis, Iirimaal, Saksamaal ja Skandinaavias.
Turbaaladel on ainulaadne ökosüsteem, mis toetab bioloogilist mitmekesisust ja toimib süsinikusidujana. Turba ülestöötamisel eraldub suures koguses ladestunud süsinikdioksiidi, seega suureneb atmosfääris kasvuhoonegaaside hulk ja kiireneb globaalne kliimamuutus.
Euroopa Liit on maailmas suuruselt teine kuivendatud turbaalade kasvuhoonegaaside tekitaja, emiteerides aastas 230 Mt CO₂ ekvivalenti, mis on 15% ülemaailmsest turbaalade heitest. See moodustab ligikaudu 7% EL-27 kasvuhoonegaaside koguheitest, mis oli 2019. aastal 3601 Mt CO₂ ekv.
Eesti Päevalehe artiklisari „Turba all“ valmis koostöös välisajakirjanikega Ingrid Gercama, Nathalie Bertrams ja Tristen Taylor ning selle valmimist toetas Journalismfund Europe.
